Miks õed ja vennad tegelikult tülitsevad?

PEREBLOGI

Kommenteeri

“Peres ainsaks lapseks ehk ainikuks olemine kahandab lapse suhtlemisoskusi.” See teooria ja ütlus tundub esmapilgul isegi loogiline, sest õed-vennad suhtlevad ju omavahel tõesti rohkem. Samas tundub loogiline ka see, et õed-vennad õpivad teineteisega suheldes positiivsete oskuste kõrval ka palju negatiivseid oskusi.  Miks õed - vennad tegelikult kaklevad ja kas ainikud on ikka suhtlemise mõttes nii kehvas seisus? Viimaste aastate uuringud on andnud nendele küsimustele üllatavaid vastuseid.

Tundub, et varasemad ja tänapäevased uuringud on ainikute kohta pigem kindlalt avastanud vaid seda, et ainukud on pisut parema õppeedukusega ja vähem kehaliselt võimekamad, kui mitme lapsega pere vanemad lapsed. Põhiküsimus, mis nii ainikute kui ka mitme lapsega perede vanemaid huvitab, on ilmselt see, kas lapsed teavad, kuidas teistega läbi saada.

Vanemad pingutavad selle küsimusega seoses kõvasti. Uuringud on pigem tõestanud, et on vanemaid, kes suudavad kontrollida iseenda head hariduse taset ja majanduslikku seisu ning lapse kooli valikut (era-, eliit või muud tunnustatud kooli). Nii need vanemad, kes eelöeldut kontrollida suudavad kui ka teised vanemad, ei suuda kontrollida ühte justkui müstilist aspekti - kuidas õed ja vennad omavahel läbi saavad.

3 - 7 aastased õed-vennad tülitsevad uuringute järgi keskmiselt kuni 4 kord tunnis ja see tähendab umbes 10 minutit tülitsemist iga tunni kohta. Vaid 1 igast õe-venna 8 konfliktist lõpeb kokkuleppe või leppimisega. Ülejäänud 7 tülitsemise korral tõmbuvad lapsed lihtsalt üksteisest eemale. Harilikult juhtub eemale tõmbumine pärast seda, kui vanem laps on nooremat kiusanud või hirmutanud. 

Edasise jutuga seoses on eriti kõnekas fakt, et õdedele vendadele öeldakse 7 korda rohkem negatiivseid ja vähese enesekontrolliga kommentaare, kui öeldakse sõbrale. Kokkuvõtvalt saab tõdeda, et õdede ja vendadega seoses pole lapsel vaja ärritust ja raevu maha suruda ning viisakusest ja sallivusest võib vabalt loobuda. Kena olemiseks pole õe-vennaga seoses stiimulit - ta on niikuinii olemas vaatamata kõigele ja temast pigem ei saa puhkust ka siis, kui olla viisakas ja salliv.  

Õdede-vendadega koos kasvanud täiskasvanud pigem teavad, millest jutt. Jääb küsimus, kas õed ja vennad kasvavad tülitsemisest välja. Lootust annavad erinevate inimeste kogemused, kus tülitsemisest on välja kasvatud. Uuringud tõestavad tõde - see milline oli õdede vendade suhe lapsepõlves, on suhe ka täiskasvanueas - suhete kvaliteet on stabiilselt sama. 

Erinevus lapsepõlve ja hilisemate õe-venna suhete iseloomus võib tulla mingi erakordse sündmusega perekonnas - näiteks vanemate lahutuse, pereliikme surma või haigusega.

Samas võis õdede-vendade konfliktitase olla peres kõrge, kuid toredad tegevused tagaaias või mängutoas kaalusid selle tülitsemise üle ja hilisemad suhted on soojad. Teisalt, need õed-vennad, kes üksteist eirasid ja samas küll vähem kaklesid, nende suhe on ka hiljem kauge.

Freud arvas, et õed-vennad tülitsevad vanemate tähelepanu pärast. Viimase aja uurijad tõestavad, et kui vanemate tähelepanu saada püütaksegi, siis selleks, et selle tähelepanu toel asjad endale saada. Vaatamata vanemate pingutustele tülitsevad õed-vennad peamiselt 2 teemal:

  • 75% tülidest toimub asjade jagamise või nende omaks kuulutamise pärast: (Asjadeks on ka näiteks hüved, mida haige õde-venda saab õigustatult rohkem, kuid mis tervele lapsele tundub ebaõige.)

  • 25% tülidest toimub lihtsalt kaklemise pärast - samas tervelt 40% noorematest õdedest vendadest alustab kaklust selleks, et takistada ja ennetada löömist.

Ühest küljest on parim noorema kaitse valikuna rünnak ja teisest küljest on vanem laps saanud osavalt tõestada, et tegelikult on noorem agressiivsem. Nii vanus kui sugu ei ole tülitsemise toimumiseks uuringute alusel määravad - niipalju kui on uuringuid mingi näiteks vanuse kasuks on ka neid selle kahjuks.

Kaua on eeldatud, et õed-vennad õpivad üksteiselt ja seejärel kasutavad õpitut väljaspool peret. Nii ainikute kui ka vanemate õdede-vendadega seoses tundub uskumatu, et mõlemal juhul on tegelikku teistega läbisaamise taset võimalik määrata juba enne järgmise lapse sündi. Kuidas see on võimalik?

Vastus tundub loogiline - palju sõltub sellest, milline on vanema lapse suhe ja emotsionaalne seotus oma parima sõbraga. Suhe sõbraga katkeb või lõpeb, kui kokkuleppeid ei tehta - siis ei ole ka emotsionaalset seotust. Kui laps oskab sõbraga kokkuleppeid ja ühiseid lahendusi luua, siis ta on kogenud emotsionaalset seotust ja tal on vähemalt eeldused teha seda ka oma õe-vennaga. Miks osad lapsed ka olemasolevaid eeldusi mingil põhjusel ei kasuta ja mida uuringud sellest räägivad, sellest kirjutan loo 2. osas.

Viimasel lühikoolitusel ütles üks lapsevanem, et tausta sisu on selge, kuid mida siis ikkagi teha, kui õed vennad tülitsevad. Vastus oli ja on lühike - tuleks märgata ja kuulata - selgitasin koolitusel ka lühidalt, mida selle alla silmas pean. Mulle jäi mulje, et vastus tundus küsijale ehk liiga lihtne. Tookord jäi mul täpsustamata, kas küsija arvas, et soovitus on liiga lihtne. 

Tahan hetkel kinnitada, et lahendused laste tülidega hakkama saamisel ongi lihtsamad, kui arvata võib. Mina olen pigem kogenud, et mida selgemalt mõistan olukorra tausta, seda enesekindlamalt ja rahulikumalt suudan lihtsaid lahendusi mõjuvalt kasutada või oodata lahenduste kasutamiseks sobivat hetke. Ka ootus on lihtne lahendus ja võib aidata, sest ütleb vanasõnagi, et “Suppi ei sööda kuumalt” ja teine vanasõna ütleb, et “Ega muidu tüli ei tule, kui mõlemal pool õigust ei ole.” ja sel juhul tuleks lasta ka lastel tülitsemist katsetada. Kui tüli on aga nii kuum, et karvad ja veri lendavad, siis tuleb füüsiliselt hääletooniga või jäsemetega :) sekkuda, kui teie pere väärtus on tülide vägivallata lahendamine. Selles viimases soovituses on dilemma, mida võimalusel lahkan ühes järgmises loos.

Märgata soovitan aga seda, millised on lapse suhted oma parima sõbraga - kuidas lahendab laps oma sõbraga eriarvamusi ja konflikte st kas lapse ja sõbra erinevatest mängusoovidest luuakse ühine mäng, mis arvestab mõlema soovidega või mitte.

Kuulata soovitan lapse probleeme, mis tal on sõpradega või õdede-vendadega seoses. Kuulata selliselt, et laps saab oma tunded sinu abil selgeks ja välja öeldud ning vanemana kui 3 aastasena pakub laps ka ise lahendusi. Alla 3 aastasena saab laps sinult ka lahenduste variante, mille vahel valida.

Märgata soovitan ka seda,

  • millisena olen lapsele eeskujuks oma elukaaslase/abikaasaga, sõpradega ja kolleegidega või teiste pere lastega suheldes ja oma erimeeelsuste ja konfiktide lahendamisel.

  • millal räägin lapsele oma näiteid ja isiklikke kogemusi konfliktide lahendamisel - kas teen seda siis, kui tegelikult vajab laps oma tunnete tõttu kuulamist või siis, kui lapsel hetkel probleeme ei ole ja saan tülitsemise teema jutuks võtta (näiteks pärast ühiselt tülitsemise ainetel (multi)filmi vaatamist või ema-isa tülitsemise järgselt tüliga hakkama saamist lapsele selgitades.)

Laste tülides võib katsetada ka erapooletuks vahendajaks olemist. Vahendajaga peavad mõlemad lapsed nõus olema (küsi pooltelt nõusolekut) ja vahendaja ei vali poolt vaid aitab pooltel üksteisele arusaadavaks saada. Soovitan seda katsetada siis, kui saad alandlikult hakkama vähemalt ühe inimese tõelise kuulamisega. Soovitan vahendust pakkuda pigem erandina, et sinust ei saaks vanemana tülide tabletti, millest laps sõltuvusse võib sattuda.

Tasub ka meenutada armsat maalähedast tõde, et “Ilma koppel on suur ja seal sees on iga karva vasikaid.” Mulle meeldib mõelda, et kui ma mõne lapse või täiskasvanuga seotud suhtlemisolukorraga hakkama ei saa, siis olen see teistmoodi karvaga vasikas, kes saab iseendaga nüüd tööd teha.

SOOVIN POSTITUSI E-KIRJAGA
LISAINFO JA KOOLITUSELE REGAMINE

Refereeringu allikad ja lugemissoovitused:
Raamat „Kasvatamishirm“
Veebilehed: http://talwarresearch.com/ ja http://www.nurtureshock.com/

Lisa kommentaar

Email again: