Laps, kes elab valetamise eest karistamise hirmus, ei valeta vähem, ta valetab paremini. 3.osa

PEREBLOGI

Kommenteeri

Milline on lapsevanemate eeskuju ja kumb on halvem, kas valetamine või kaebamine?

Muidugi õpivad lapsed valetamist ka meilt lapsevanematelt. Nad kuulevad, et ütleme telefonimüüjale kodus vastates: „Ma ei saa rääkida, ma olen praegu külas.“ Lapsed näevad meid suhete silumiseks kelkimas ja luiskamas. Lapsed saavad aru meie lootusest, et kui neile kingitud asi neile ei meeldi, siis loodame, et nad vastaks „viisakalt“ kui tänulikud nad selle toreda kingi eest on. Me ei mõista vanematena, et ka viimane hädavale on vale.

Julgustades lapsi oma eeskujuga hädavalesid rääkima, hakkavad ka lapsed ebasiiralt käitudes end tasapisi mugavalt tundma – valest saab igapäevane asi. Lapsed õpivad, et ausus tekitab vaid konflikti ja valetamine on lihtne viis seda vältida. Kuigi lapsed ei aja hädavalet segamini valedega, kus nad teevad seda pahategude varjamiseks, muutub valetamine kokkuvõttes psühholoogiliselt lihtsamaks.

Üks valetamisega seotud teema on ka teise peale kaebamine ja sellega teevad lapsed algust juba enne rääkima õppimist. 14-kuune võib nutta, käega osutada ja kasutad suunatud pilku, kutsudes nii vanemat appi, kui teine laps on mänguasja või küpsise ära võtnud. Täiskasvanute poole pöördumisest saab harjumus, kuid umbes 4-aastaselt hakkavad lapsed kuulma sõnumit, mis neid kaebamisest võõrutama peaks: „Ära kaeba.“

Täiskasvanud loodavad sellega lastele õpetada asjade omavahel klaarimist ilma vanemate sekkumiseta. Üksteise peale kaevates võivad lapsed ka valetada ja sageli kasutatakse valega seotud kaebamist millegi tagasitegemiseks. Üks USA suuremaid õpetajate koolitusprogramme liigitab kaebamise lausa üheks viiest suurimast õppetunnis tekkivast probleemist – see segab tundi sama palju, kui kaklemine või klassikaaslase hammustamine.

Kõige huvitavam ja üllatavam on see, et uuringud on tõestanud, et 9 juhul kümnest on lapsel kaebama tulles tõsi taga. Teine testitud fakt on see, et kuigi vanemale tundub, et kaebamine on vahetpidamatu, siis lapse jaoks see nii ei ole – iga korra kohta, mis laps vanemale kaebama jookseb tuleb 14 korda, kus ta seda ei tee, kuigi talle liiga tehakse. Uuringud tõestavad, et vanemad kalduvad last, kes kaebab, nuhtlema 10 korda suurema tõenäosusega, kui last, kes valetab.

Lapsed taipavad „Ära kaeba“ mõjujõudu üsna pea ja õpivad, et sellega on võimalik üksteist vaigistada. Teise või kolmandasse klassi jõudes on kaebupunnks nimetamine üks hirmsamaid asju, mida laps kuulda võib. Seega ei oota last, kes soovib probleemist rääkima minna, mitte üksnes eakaaslaste hukkamõist reeturina – kooliõue surmanuhtlus - vaid ka vanemate ja õpetajate sõnum: „Sa pead ise hakkama saama.“

Kaebamise ja valetamise seoses võib aidata lihtne näide. Kui teie laps on mõnelt oma sõbralt õppinud midagi – näiteks korrutab uut väljendit „Mul suva.“, siis saate anda lapsele lubaduse, et rääkides selle sõna õppimise kohast ei pea laps minema sõbraga vastuollu (öeldes tema nime), kuid võib siiski öelda, et õppis selle sõna koolist – siis ta säilitab ka aususe vanema suhtes jäädes sõbrale lojaalseks.

Enamasti vabastab selline võimalus lapse pingest ja säilib usaldus ka vanema suhtes. Ta saab ise otsustada, kelle väärtuseid ta kannab – millised valib sõbralt ja millised vanematelt, sest enamasti sellel näitel ei ole ühelgi emotsionaalselt tervel lapsel sisemiselt suva. Küll aga võib see võimenduda kui vanemal on suva lojaalsusest sõbra vastu.

Kaks viimast aastakümmet on vanemad hinnanud küsitlustes ausust iseloomuomadusena, mida nad kõige rohkem näha tahaksid. Enesekindlus, eneseaustus või õigslustunne ei saa ligilähedalegi. Paberil tundub, et lapsed saavad selle sõnumi kätte. 98% lastest peab ausust ja usaldust isiklikes suhetes esmatähtsaks ja sama paljud kinnitavad, et valetamine on moraalselt väär.

Paraku on selline laste vastus silmakirjalik, sest 96% ju valetab oma vanematele. Kas see kuidas lapse valetamisega tegeleme omab hilisemas elus tõesti tähendust? Valetamine on ju ühteaegu nii normaalne kui ka taunitav käitumine.

Varases lapseeas räägitud ja kuuldud valed on olulised. See, kuidas vanemad sellele reageerivad võib hilisemat valetamist oluliselt mõjutada. Uuringud on tuvastanud, et vanemad püüavad lapsi nende ausust testides ka lõksu püüda, asetades neid olukordadesse, kus nad peavad valetama.

Kui avastad, et Su kolmene laps on just joonistanud vildikaga köögilauale, siis Sul on võimalik teda lõksu püüda küsides: „Kas Sina joonistasid“ ja saada tõenäoliselt oma hääletooni ja kehakeele tõttu esimest korda vale „Ei, mina ei joonistanud“. Sul on 3-aastase puhul võimalik ka öelda, et „Köögilauale ei joonistata“, puhastada-pesta koos lapsega laud ja anda ajaleht lapse järgmise joonistamise alla, et laud jääks puhtaks.

Refereeringu allikad ja lugemissoovitused:
Raamat „Kasvatamishirm“
Raamat „Muinasjutt lapse arendaja ning lohutajana“ - saadaval veebis pdf failina. 
Veebilehed: http://talwarresearch.com/ ja http://www.nurtureshock.com/

Lisa kommentaar

Email again: