Laps, kes elab valetamise eest karistamise hirmus, ei valeta vähem, ta valetab paremini. 1.osa

PEREBLOGI

Kommenteeri

Mida Sa tead 3-aastase ja täiskasvanu valetamisest?

Kuidas on või oli Sinu 3 - 4-aastasega? Kui kindel Sa oled, et tead, kui ta valetab – suudad ära arvata 2 juhul kümnest või 8 juhul kümnest?  Viidatud uuringud näitavad, et vanemad eksivad oma võsukeste vale avastamisel – nad hindavad enamasti üle oma võimet vale tuvastada. Parimal juhul suudame tuvastada pigem pooled valed ja enamasti alla selle.
Jagan Sinuga sel teemal refereeringut 2009 aastal ilmunud ja hiljem ka eesti keelde tõlgitud raamatust „Kasvatamishirm“. Kasutasin lisaks ka raamatuga seotud autorite ja uurijate kodulehtede lisainfot. Refereeringu kolmes osas võtan kokku või tõlgin sõna-sõnalt materjalides kirja pandut.

Uuringute tulemused avavad ka vanemate eelarvamusi. Arvatakse, et tüdrukud räägivad tõtt rohkem, kui poisid, kuigi tegelikult on tulemused sarnased. Usutakse ka, et väiksemad lapsed kalduvad rohkem valetama, kuigi asi on vastupidi. Arvatakse, et introverdid (sissepoole elavad lapsed) on vähem usaldusväärsed, kuid tegelikkuses valetavad nad harvem, sest kõlab usutavalt, et neil jääb puudu vale tõepärase esitamise oskusest.

Täiskasvanute sõnalise ja kehakeele valetamiskäitumise põhjal on loodud erinevaid valetuvastuslahendusi. Tavapärasest kõrgem hääletoon, pupillide laienemine, silmaliigutused, tunnete ja kompamise-puudutustega seotud detailide vähesus jutus ning sündmuseid ajaliselt järjestav jutustamisviis on mõned valetavat täiskasvanut reetvad tunnused.

Samad tunnused ei anna laste puhul paraku rohkem tulemust, kui kulli ja kirja viskamine. Vaid õpetajate tulemus jääb juhuslikkusest ja lapsevanematest ning muudest selleks koolitatud ametnikest kõrgemale – õpetajad tuvastavad 6 valet kümnest. Õpetajad ise on väidetavalt sellest väga häiritud, et nad ei tuvasta 100% - häiritud isegi rohkem kui lapsevanemad, kes tuvastavad kehvemini. Vanemad usuvad enamasti, et just nende lapsed ei valeta või siis vähemalt ei ole veel valetanud. Ilmneb ka vanemate soov tõestada, et kui mu laps ei valeta, siis ma olen ikka üks suurepärane lapsevanem. Tegelikkust on enamusel vanematel valulik taluda, kuid sellel valule vaatamata kasulik teada.

Viimaste aastate jooksul on tehtud palju uuringud „piilumise kiusatusest“ ja need tõestavad, et lapsed õpivad valetama märksa varem, kui on ka uurijad seni tuvastanud või lapsevanemad seni arvanud. Piilumise kiusatus on test, kus lapsel palutakse mitte piiluda mänguasja, kui täiskasvanu on ruumist lahkunud.

Vaid kolmeaastastest kolmandik rikub varasemat kokkulepet mitte piiluda ja tunnistab selle üles, kui seda küsitakse. Kuid nelja-aastastest piilub kokkuleppe vastaselt juba 8 last kümnest ja omakorda nendest peaaegu 7 last valetab, et ei piilunud. Oma neljandaks sünnipäevaks on enamus lapsi hakanud katsetama valetamist.

Vanemad pigem ei vaevu lapseea valetamisega tegelema, sest see on ju süütu vale – laps on ju liiga väike, et teada, mis on vale või, et valetamine pole ilus. Eeldatakse, et kui laps vanemaks saades õpib eristama, mis vale on, küll siis valetamine lõpeb. Viimase aja uuringute järgi on see ekslik ootus – pigem on nii, et mida kergemini suudab laps vale tõest eristada, seda suurema tõenäosusega ta võimaluse korral valetab. Arvatakse, et lapsed kasvavad nendest valedest välja, kuid tegelikult kasvavad lapsed selle harjumusega kokku.

Enamiku vanematele räägitud valede eesmärk on piiride ületuse varjamine – laps on teinud midagi, mida poleks tohtinud ja siis eitab seda, et oma nahka päästa. Samal ajal, vale väljamõtlemise ja esitamise kunsti õppides, õpivad lapsed ka seda, mis tunne on, kui Sulle valetatakse. Tundub, et kõige raskem on lastel mõista kavatsuse osa valetamises. Sama vähe usuvad lapsed seda, et eksimine on lubatav vabandus valetamiseks.

Näide. Isa lubab koduteel 5-aastasele, et viib ta laupäeva pärastlõunal korvpalli vaatama. Koju jõudes saab isa emalt teada, et too oli samale ajale kirja pannu ujumistunni koos emaga ja seda ei saa enam tühistada. Kui vanemad seda lapsele räägivad, läheb too endast väga välja ja purskub nutma. Laps tahab nii ujuma kui ka korvpalli vaatama minna. Miks lapse endast nii välja läheb? Isa ju ei teadnud ujumisest ja ema ei teadnud korvpallist. Täiskasvanu jaoks isa ei valetanud, kuid lapse jaoks isa valetas. Väär teadaanne – kavatsusest või uskumusest hoolimata – on lapse jaoks vale. Sellel näitel on isa lapsele tahtmatult teada andnud, et vaatab valetamisele läbi sõrmede. Lapse tõde teades on võimalik öelda, et jah, ma valetasin, et läheme korvpalli vaatama.  

Lisaõppetund on see, et kui meie arvates on tõerääkimise oskus väikese lapse ülim voorus, siis valetamine on tema märksa arenenum oskus. Laps, kes toob kuuldavale vale, peab taipama tõde, mõtestatult teise reaalsuse looma ning olema võimeline seda teist reaalsust veenvalt-usutavalt esitama. Valetamine nõuab nii edasijõudnud tunnetuslikku arengut kui ka selliseid sotsiaalseid oskusi, mida aususe puhul ei lähe tarvis.

„Valetamine on väikese inimese arenguline verstapost. See on seotud intelligentsusega, kuid sellega tuleb vanematel ka tegeleda“ ütleb valetamise uurija Victoria Talwar. Lapsed, kes kahe või kolme aastaselt valetama hakkavad – või, kes suudavad 4-5 aastaselt sõnade välja lipsamist kontrollida -, saavad akadeemilistes testides paremaid tulemusi.

LOEN 2. OSA
SOOVIN POSTITUSI E-KIRJAGA
LISAINFO JA KOOLITUSELE REGAMINE

Refereeringu allikad ja lugemissoovitused:
Raamat „Kasvatamishirm“
Raamat „Muinasjutt lapse arendaja ning lohutajana“ - saadaval veebis pdf failina. 
Veebilehed: http://talwarresearch.com/ ja http://www.nurtureshock.com/


Lisa kommentaar

Email again: